Haldusreformi saab endale lubada rikas riik

ESTER ŠANK

Mõneaastase vahega võtab Eesti ette haldusreforme, aga need vaibuvad rahapuuduses või populistlike püüdluste taandumise tõttu enne, kui muudatusteni jõutakse.

Eelmine suur reform oli päevakorral 1992.-1993. aastal. Üheks uuenduste katsetamise maakonnaks pidi saama Rapla. Maavanem Kalle Talviste meenutab nüüd toonase kohta: "Projekt jäigi projektiks."

Aasta tagasi tulid kolm ministrit välja järjekordse haldusreformi ideega. Jaak Leimann, Raivo Vare ja Mart Opmann kirjutasid idee põhjal isegi kümnetest punktidest koosneva kava, millest seniseks pole kuigi palju teostunud.

"Eesmärk oli õige: vähendada meie väikse riigi kohta tehtavaid suuri kulutusi nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil," hindab nüüd Talviste. "Kui aga tegusid pole järgnenud, siis võib see näidata sedagi, et keegi ikka arvutab, mis see kõik maksma läheb."

Haldusreformi all mõeldakse tihti territoriaalseid muudatusi - näiteks omavalitsuste ühinemisi. Talviste hinnangul tähendab see ka sisulisi uuendusi kõigil haldustasanditel ja seetõttu: "Haldusreformi saab endale lubada väheke rikkam riik kui Eesti."

Ühe võimalusena valitsemiskulusid kärpida nägid kolm ministrit valdade ja maakondade arvu olulist vähendamist. Kui juba kahe väikse valla liitmine läheb esialgsetel hinnangutel maksma kaks miljonit krooni, mis siis veel maakondade ühendamine? Ainuüksi koondamistasud võivad Talviste sõnul kasvada kolme miljonini, mis on ühe maavalitsuse aastase palgafondi suurus. Kokkuhoitavat summat ei oska keegi nimetada.

Maakondade liitmist pole seni tõsiselt arutatud, küll on aga viimasel ajal suurenenud huvi valdade ühinemise vastu. "Võib-olla seetõttu, et valitsus on välja pakkunud porgandi: ühinemise eest võib saada teatud hüvitist. Tegelikult on see ühinemiskulude kinnimaksmine," tõdeb Talviste.

Maavanemana, kelle valitsemisalal on liitumismõtet vaaginud mitu valda (Rapla, Kohila ja Märjamaa - kõik nn. rõngasvallad, kus alevit ümbritseb teine omavalitsus), teab ta: enne kui jõutakse ühinemise sisulise aruteluni, kipuvad miinused plusse varjutama. Ühinemisest ei nähta kohe eelarves kajastuvat võitu.

Praegustest seadustest ja riigipoolse toetuse jagamise alustest tulenevalt saavad liitujad hoopis pügada. "Toetuse arvutamise valemi järgi võidavad omavalitsused eraldi olles riigi toetusfondist suurema summa, kui nad saaksid ühinemisel kokku. Järelikult pole nende seisukohast otstarbekas liituda," põhjendab Talviste. "Valitsus pakub küll kaks aastat pärast ühinemist endist toetust, aga vallas mõeldakse kaugemale."

Lisaks on Talviste sõnul hulk sisulisi küsimusi, mille ülepeakaela otsustamine toob kasu asemel otsest kahju. Aastakümnete jooksul on kujunenud nn. tõmbekeskused, kust inimesed saavad vajalikke teenuseid. Talviste pole nõus reformi kavandava komisjoni arvamusega, et sõjajärgsetel aastatel kujunenud maakonnakeskused ei suuda täita kõiki vajalikke funktsioone.

"Need keskused on mitmete andmete põhjal - kasvõi tulude kasvult elaniku kohta - hoopis suurema potentsiaaliga kui mõjusa kultuuri- ja ajaloolise taustaga kohad. Viimased on enamasti vanema elanikkonnaga ja arenevad aeglasemalt."

Valdade liitumised toovad olulisi muudatusi teenuste pakkumisel. Näiteks hariduses: väiksed koolid kipuvad naabervallaga ühinemisel kaduma. "Mis teha, kui lapsi pole kooli tulemas," nendib Talviste.

Haldus- ja rahvastikupoliitikat tuleb ta sõnutsi ajada käsikäes. 1980-ndate keskel maksis Kaiu kolhoos iga lapse sünni puhul vanematele 3000 rubla. Selle otsuse ilmne mõju torkab valla sündimuskõveras suure tõusuga silma. Tervel Raplamaal järgnes tippaegsele 1989. aasta 720 sünnile 1990-ndatel kiire langus. Üheski maakonna omavalitsuses ei prognoosita praegu sündimuse tõusu, see püsib paaril viimasel aastal 400 ringis.

"Ehkki rahvastiku tihedus ja sissetulekud on Eestis kümneid kordi väiksemad kui Euroopa Liidu riikides, tuleb teatud püsikulud kanda ka siinsetel omavalitsustel," võrdleb Talviste. "Vähesed tulud peab korvama kulutuste piiramisega."

Rahvastiku- ja haldusprotsessidesse lisavad omajagu keerukust omandi- ja maareform. Nende tõttu puudub inimestel kindel ettekujutus oma tulevikust, nad ei seo end kindlalt mõne paigaga või vahetavad hoopis elukohta. Oma elu seatakse sisse seal, kus kättesaadaval olulised teenused: haridus, transport, side, kaubandus, meelelahutus jms. Vallapiiride muutmine võib aga tuua muudatusi, mis paneb inimestele taas pähe elukohavahetuse mõtte. Kui kolm noort peret, igaüks kolme lapsega, asub ühest vallast teise, on väikeste arvude tõttu kohalikus rahvastikustatistikas juba jõnks sees.

Mõni aasta tagasi vaieldi pikalt, kas omavalitsus olgu ühe- või kahetasandiline. Jäi nii, et see on ainult vallas-linnas, mitte maakonnas. Ometi räägitakse poolteisetasandilisest omavalitsusest, sest näiteks riigivõimu esindav maavanemgi saab ametisse asuda siis, kui omavalitsused on kandidaadi heaks kiitnud.

"Ega maavanemast kuberneri teha poleks õigem, sest valdadega konsensust saavutamata ei suuda maavalitsus ka riiklikku poliitikat ellu viia," pooldab Talviste kokkulepet omavalitsustega. "Valitsusseaduse kohaselt peab maavanem kindlustama regiooni tasakaalustatud arengu, aga see on mõeldav ainult koos omavalitsustega. Maavanem minu meelest selleks ametisse nimetataksegi, et ta kompromisse otsiks."

Reformid teenigu ise raha, leiab Talviste, ja osa omavalitsuse ja riigivõimu funktsioone - transpordi korraldamine, teedehooldus jm. mingu halduse korrastamisega üle erasektori kätte. "Maavalitsus tegelgu aga eeskätt regiooni ühtlase arenguga, et Süda-Eestis ei kujuneks ääremaid."

Kolme ministri ettepanekust on Rapla maavanema hinnangul tulnud vähemalt nii palju kasu, et maavalitsuste kulud ei ole kaks aastat kasvanud. Kust kokku hoida ja kuidas haldusreformi jätkata, selle kohta peaks regionaalminister Peep Aru juhitav komisjon esitama peatselt oma seisukohad.

Autori foto

Rapla maavanem Kalle Talviste: minu ülesanne on tagada regiooni tasakaalustatud areng, seda aga ei saavuta omavalitsustega koos töötamata.